Meie rukkileiva aluseks on täisterarukki juuretis, milllest tehakse leiva eeltainas valmis juba eelmisel päeval.
Kuna me ei kasuta leiva koostises pärmi ega nisujahu, siis venib hea leivateo protsess üsna pikaks. Jahudest kasutame rukki täistera jahu ja rukkipüüli.
Saiaille rukkileivale lisab maitset maltoosa ja koriander ning tekstuuri ja värvi aitab luua punane rukkilinnas. Täistera rukkijahu on pärit Loona talu veskist.
Täistera rukkileiva tegemise päevad on teisipäev ja neljapäev
Hind: 0,5 kg pätsil 2.70€
Rukis esines looduslikuna Edela-Aasias nisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis rukis pronksiajal (1800–1500 eKr) Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks.
Ehkki Rooma ajal kasvatati rukist Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat. “Loodusloos” kirjutas ta, et rukis “on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks” ja et rukkisse segatakse speltajahu, “varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule äärmiselt ebameeldiv”.
Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta laiemalt 11. sajandil, kui teda hakati vaheldama odra ja kesaga kolmeväljasüsteemis.
Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.–16. sajandil. Euroopas ainulaadsetes rehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel. Alates 17. sajandist aeti Eesti rukkist mõisates viina Vene turu jaoks kuni riikliku viinamonopoli kehtestamiseni 19.–20. sajandi vahetusel. 19. sajandil, kui Eestisse jõudsid uued põllukultuurid (ristik ja kartul) ning mitmeväljasüsteem, kahanes rukki osakaal 50 protsendilt 30 protsendile.
Rukkist jahvatatakse eri jämedusega jahu. Tervislikumaks peetakse jämedama jahvatusega täisterajahu, milles sisalduvad ka rukkitera kiudainerohked väliskestad.
Rukkijahus leidub kuni 11% valku, 75–77% süsivesikuid ja 1–2% rasva. Samuti sisaldab see mineraalaineid ja B-rühma vitamiine. Nisujahu ja rukkijahu keemiline koostis on lähedane, kuid leivaküpsetusomadused erinevad.
Rukkijahus on rohkem looduslikke suhkruid kui nisujahus, selles sisalduv tärklis kliisterdub madalamal temperatuuril. Kuna rukkijahus on vähem teraviljagluteeni kui nisujahus, saavad rukkitooteid tarvitada paljud inimesed, kes on nisu suhtes allergilised.
Allikas: Vikipeedia
Tänapäeval trendikas nn hapusai on tegelikult juuretisega tehtud sai. Koosneb vaid juuretisest, veest, jahust ja natukesest soolast.
Focaccia ehk itaalia lameleiva koostis on lihtne – jahu, oliiviõli, vesi, sool, väga väike kogus pärmi. Saialille focaccia tegemiseks kulub kaks päeva.
Ciabatta on itaalia sai, reeglina tehtud valgest nisujahust. Oleme klassikalisele ciabatta retseptile lisanud veidi täistera rukkijahu ja vahemereürte.
Kes armastavad väga hõrku, aga küllusliku maitsega ampsu, lihtsalt peavad brioche’i proovima. Selle tainas sisaldab piima, tavapärasest mitu korda rohkem võid ja rikkalikult muna.
sees kuumtöödeldud täidis, milles suitsuliha, paprika, juust, marineeritud kurk ja vahemereürdid. Peal riivjuust ja seesamiseemned. Võimalik tellida laktoosivabana
Lahtiolekuajad:
T-R 9-18; L 10-15
Kontakt:
