Harilik kikerhernes ehk nuut ehk põishernes (Cicer arietinum) on Lähis-Idast pärit kaunivili. 

Kikerherned sisaldavad rohkelt taimset valku, mineraalaineid ja kiudaineid. Nad on herneste ja ubade järel populaarsuselt kolmas kaunvili maailmas. Kikerhernes sisalduvad kiudained on tähtsad veresuhkru tasakaalustamisel ja kolesteroolitaseme langetamisel. Samuti sisaldavad nad mangaani ning on head kaaliumi, raua, magneesiumi, vase, tsingi ja B-rühma vitamiinideallikad.

Kikerherneid on kasutatud toiduks aastatuhandeid. 5000 aastat tagasi hakati neid kasvatama Vahemere piirkonnas ning need olid populaarsed kreeklaste, roomlaste ja egiptlaste seas. Indias on kikerherned läbi aegade olnud äärmiselt hinnatud toiduaine ning seda eelkõige tänu nende kõrgele valgusisaldusele ning heale põuataluvusele. Tänapäeval tuleb Indiast ja Pakistanist enam kui 80% maailma kikerhernetoodangust.

18. sajandil lõpus kasutati Euroopas jahvatatud ja röstitud kikerherneid kohvi asemel. Huvitav on ka veel see, et esimese maailmasõja ajal kasvatati Saksamaal kikerherneid samal eesmärgil. 

ETNÜ toitumisnõustaja Eva-Liisa Kaaristo toob välja, et kikerherned on ka heaks molübdeeniallikaks. “Molübdeen on jälgmineraal, mis aitab kehal sulfiteid kahjutuks muuta,” selgitab Kaaristo. Sulfitid on ühendid, mida kasutatakse paljudes toidutoodetes ja jookides säilitusainena.

Allikad: Vikipeedia ja www.tervisliktoitumine.ee